Olen sündinud 1941. aasta augustis Tallinnas. Kooliaeg, nagu kooliaeg ikka. Kuid see oleks võinud jääda ka
poolikuks, kuna haigestusin tuberkuloosi. See oli nii kauges minevikus, et nõukogudemaale ei olnud veel
antibiootikumid jõudnud - seega ravimid puudusid. ÕNNEKS sattus mulle siis pihku üks paarkümmend aastat
varem välja antud raamat JOOGAHINGAMISE ehk Pranayama kohta. Kuna mul kaotada polnud midagi -
hakkasin iga päev tegema hingamistreeninguid ... ning ime-ime, ca kaheksa kuuga oli tuberkuloos taandunud.
Siit ka minu LAIEM HUVI kõige hingamisega seotu vastu, mis on kestnud siiamaani
Peale keskkooli lõppu tuli soov natuke haridustaset tõsta.  Kõrgharidused sain nii Leningradist kui Moskvast.
Eriti vedas mul Leningradiga. Sellest Instituudist tehti katseliselt EKSPERIMENTAAL instituut. Partei ja valitsus tahtis teada saada, milleks
nõukogude tudengid üldse suutelised on.

Mida see "eksperimentaal" endast kujutas?
Esiteks:Suurtel riigiisadel tuli idee, et milleks maksta tudengitele stipendiumi (kuigi see oli nendel aastatel põhimõtteliselt riigi poolt
tagatud), kui nad võivad selle ise välja teenida. Nii siis tehtigi, et esimesest kursusest/esimesest päevast läksime TÖÖLE täistööajaga, et
teenida raha elamiseks. Aga õpetada oli meid ju ka vaja. Seega lahendus oli selline, et ÜLE PÄEVA oli meil pikk kahevahetuseline tööpäev ja
ÜLE PÄEVA oli meil pikk kahevahetuseline õppepäev. Kui pikk on kaasaegne õppepäev - meil oli 7-8 tundi. Korrutades see kahega, siis saab
päeva pikkuse + lõunavaheaeg 2 tundi. Siit küsimus - mitu tundi jääb ööpäevast veel muuks elamiseks ja magamiseks aega, kui suures linnas
sõit ühiselamust kooli ja tagasi olid kumbki umbes 45 minutit. Vastuse annan ise -  4 - 6 tundi.

Nüüd tööpäev.  Minu töökoht oli suhteliselt kaugel - trammiga 1,5 tundi ühes suunas + jala 10-15 min. Nõukogude ajal oli kahevahetuselise
päeva ametlik pikkus 11 tundi 50 minutit.

Teiseks:Eksperimendi teine pool seisnes selles, et kellegi arvates ei tohiks nõukogude noored oma intelligentsusega, arendatud
mõttevõimega ega teadmistega häbistada ei ennast ega riiki VÄLISMAISTE külaliste ees. Ning.... tulemuseks oli see, et õppisime umbes
KOLME tavainstituudi õppemahu selle tavalise 5-aastase õppeperioodi jooksul.

Lõpptulemusena olen õppinud: KÕIKI keemialiike, nagu anorgaaniline, orgaaniline, kolloidkeemia, füüsikaline keemia jne.,
praktiliselt kõiki matemaatika ja füüsika liike, nagu mehaanikat, algebrat, geomeetriat, kõrgemat matemaatikat, materjalide tugevust, elektrit,
elektrotehnikat, elektroonikat, soojustehnikat, külmutustehnikat, mehaanilisi seadmeid, külmutusseadmeid, kuumutusseadmeid, aga ka
anatoomiat, mikrobioloogiat, füsioloogiat (üheks tööks oli leiva muutused keemiliste valemite baasil alates suust sisenemisest, kuni tagant
väljumiseni). Õppisime isegi ehitustehnikat/arhitektuuri ning sanitaartehnikat. Ei puudunud ka jutustavad ained - NL ajalugu, eetika, esteetika,
poliitökonoomia, filosoofia, raamatupidamine, nii nõukogude, kui kapitalistlike maade oma, õigusteadus (ainult nõukogude).

Ja siis: Nõukogude võim hakkas "meiesuguseid" ootamatult kartma - neil tekkis hirm, et mõtlemisvõimelised ... võivad ju riigikorda hakata
kukutama või "nende" asemel "pukki trügida" ning see eksperiment kestis vaid ühe lennu.

Isegi sõjaväe aeg laiendas veel tunduvalt mu teadmistepagasit. Kohe peale Leningradi Instituudi lõpetamist saadeti mind aega teenima
ülisalajasse väeosasse, mis tegeles sputnikute juhtimisega, kosmonautide koolitamise ja treenimisega ning läbi meie väeosa toodi ka
Prantsusmaalt Nõukogude Liitu värvitelevisiooni tehnoloogia SECAM. Tänu prantslastele olin enamuse teenistusajast erariietes, kuna
"mängisime üliõpilasi", sest valitsus ei tahtnud, et prantsuse teadlased aru saaksid, KUS ja kellega nad oma tööd teevad.
Miks ma selle lehe üldse kokku panin?
Nüüd, vanas eas möödunud eluaastatele tagant järele mõeldes, on mul tekkinud tunne, et olen saatusele nagu midagi võlgu. Saatus on mulle mitmeid kordi KINKINUD ELU ja et nüüd oleks nagu MINU KORD ka kellegi elu päästmiseks või tervise parandamiseks midagi minu võimete ja teadmiste piires ära teha.

Suuremad saatuse "kingitused":
1. Tuberkuloosiga haige olles selle joogaraamatu leidmine. Teoreetiliselt oli see võimatu, sest ilma ühegi praktilise põhjuseta sattusin "vajalikul ajal vajalikku kohta". See koht oli peale sõda (8 aastat sõjast) küladest eemal üksik mahajäetud ja poolenisti põlenud talu, kõikide põlenud asjade ja raamatute seas vaid ÜKS puutumatu raamat - joogaraamat.
2. Mõned aastat hiljem töötasin suvel turbarabas, jäin äikese kätte. Ja välk lõi maasse kahe sammu kaugusel minust. Kui põrutusest ärkasin, siis olin lebanud üle tunni paduvihma käes 3 meetri sügavuse kraatri serval, mille välk oli maa sisse tekitanud.  MIKS ta minusse ei löönud?
3. Hulk aastaid hiljem pidin ühel hommikul kaugbussiga Tallinnast Leningradi sõitma. Meie pere neljast täiskasvanud liikmest magasid KÕIK oma hommikuse ärkamise sisse, mitte keegi ei kuulnud oma äratuskella. Täiesti ainulaadne juhtum. Selleks ajaks, kui ärkasin, oli buss juba ammu lahkunud. Aga 200 km kaugemal sõitis üks autokraana bussile külje pealt sisse ja lömastas AINULT selle koha, kus mina oleksin pidanud istuma.
4. Ja veel terve pikk rida pisemaid "õnnelikke õnnetusi"
.

Kui seda lehte lugevast iga tuhande nina krimpsutava ja põlglikult suhtuva inimese kohta satub kasvõi ÜKS, kes peab seda materjali vajalikuks, siis olengi oma ülesande täitnud. Olen SELLE inimese jaoks olnud "õigel ajal õiges kohas".

Mina ise olen oma süsteemi järgides viimased 40 aastat säilitanud rahulikus olekus hingamise 4 korda minutis, pulss täpselt 60 lööki minutis, ning ei ole selle aja jooksul mitte ühtegi korda haigestunud ei nakkus-, ei külmetushaigustesse.
Olen elus järginud lugupeetud Gunnar Aarma põhimõtet:
„…sellel, mida me teistele tõestama peame, on vähe väärtust, ükskõik kellele seda siin tõestada ei tuleks. Väärtuslik on see, mida me ISE ENDALE TÕESTADA saame."
Suurima lugupidamisega

Toivo Räni
Siin on mu mõtteid pikemalt, PDF formaadis
© 2013 Copyright Toivo Räni - All Rights Reserved

PS. Mul veel ka üks terviseteemadest natuke erinev hobi: Teeni raha internetist.
Sellega saab tutvuda
siin.
Hingamistreening - see on teekond tervise ja õnne poole
Toivohingamine-see on treening täpselt sekundeid lugedes


Tervise alustala- see on ÕIGE hingamine